On jälle pühapäev,
vaikus tundub nii lähedal.
Ma upun rasketesse mõtetesse,
sest ma ei saa olla sinuga.
See vahemaa meie vahel,
mis tundub läbipääsmatu,
see tõmbab mind alla,
midagi pole meie heaks teha.

Kui me vaid saaksime astuda samme,
kohtuda poolel teel.
Lootus võib peletada pimeduse,
et paranemine saaks alata.
Kui me saaksime ulatada käed,
et see valu kaoks,
et uus aeg meid leiaks
ja armastuse ilu võidaks.

Me seisame üksteisest nii kaugel
ja kuuleme palju lugusid
halastuse Jumalast,
keda on igavesti otsitud.
Aga kui me tunneme sedasama vaimu,
mis meid kõiki ümbritseb, kuidas saab olla,
et me kaotame end vihkamisse,
vastus on nii lähedal.

Kui me vaid saaksime astuda samme,
kohtuda poolel teel.
Lootus võib peletada pimeduse,
et paranemine saaks alata.
Kui me saaksime ulatada käed,
et see valu kaoks,
et uus aeg meid leiaks
ja armastuse ilu võidaks.

Ma tean, see on nii väga raske,
paluda andestust ja
öelda, mida me vajame.
Miks me oleme nii armutud?
Iga teise sõna kõlab valesti,
kuid tõel on palju külgi.
Miks me oleme nii armutud?
Vangistatud kibedasse tülisse!
Millal me oleme selleks lõpuks valmis?

Me saame astuda need sammud,
kohtuda poolel teel.
Lootus võib peletada pimeduse
ja paranemine algab.
Me ulatame üksteisele käed nüüd,
et see valu kaoks,
et uus aeg meid leiaks
ja armastuse ilu võidaks.

Me saame astuda need sammud,
kohtuda poolel teel.
Lootus võib peletada pimeduse
ja paranemine algab.
Me ulatame üksteisele käed nüüd,
et see valu kaoks,
et uus aeg meid leiaks
ja armastuse ilu võidaks.